Allergia on organismi muutunud reaktsioon keskkonnale, kui suureneb tundlikkus ühe või mitme aine suhtes pärast korduvat nendega kokkupuudet.
Allergilised haigused on tõusuteel, eriti arenenud riikides. Kahekümnenda sajandi alguses oli Euroopas pollinoos (õietolmuallergia) ühel kümnest inimesest, tänapäeval põeb seda haigust 15 kuni 20 protsenti elanikkonnast. Allergilised haigused muutuvad üha sagedasemaks – neid diagnoositakse üha sagedamini lastel, eriti väikelastel. Veel 10-15 aastat tagasi diagnoositi koolieelsetel lastel bronhiaalastmat ja allergilist nohu harva, tänapäeval aga üha sagedamini. Selle põhjuseks võib pidada diagnostikavõimaluste paranemist ja haiguse tekkemehhanismide paremat mõistmist, kuid teisalt on allergilisi haigusi kogu maailmas üha rohkem.
Kui allergeenid esmakordselt toidu või sissehingatava õhuga organismi sisenevad, ei põhjusta see veel allergilisi reaktsioone, ainult muudab inimese tundlikuks, see tähendab, et algab antikehade tootmine. Kõige olulisemat rolli mängib imuunglobuliin E (IgE), mis satub kudedesse ja liitub nuumrakkudega, eriti ülemistes hingamisteedes, kopsudes, nahas, soole limaskestas. Nuumrakud on täis bioloogiliselt aktiivseid aineid (histamiini jne). Allergilisel inimesel tekib pärast korduvat kokkupuudet allergeeniga spetsiifiline IgE, mis liitub nuumrakuga ja sensibiliseerib seda. Selline nuumrakk eritab palju bioloogiliselt aktiivseid aineid, mis suurendavad veresoonte seinte läbilaskvust ja põhjustavad kudede kahjustusi. Allergiline põletik võib hõlmata organismi erinevaid süsteeme ja avalduda dermatiidi, riniidi, konjunktiviidi, bronhiaalastma kujul, mõnikord kogeb inimene isegi anafülaktilist šokki.
Allergia üks vorme on allergiline nohu. See võib olla püsiv, kui ninakinnisus ja/või limaeritus häirib inimest aastaringselt või hooajaline, kui sümptomid ilmnevad ainult taimede, mille suhtes inimene on allergiline, õitsemise ajal. Õietolmuallergia (pollinoos) jaguneb haigustekitajate järgi kolme põhiliiki.
Puude õietolmu allergia on varajane pollinoos, mis hakkab vaevama varakevadel, kui puud õitsema hakkavad (mais-aprillis õitsevad lepad ja sarapuud, mais kased ja vahtrad, juunis tammed). Heinapalavik vaevab mais-juunis, kui õitsevad aasataimed: timut, nurmikad, kerahein. Augustis–septembris avaldub umbrohuallergia (õitseb koirohi, päevalill, mais jms).
Hooajaline allergiline nohu areneb mõnikord eriti dramaatiliselt – ajal, mil loodus ärkab ja tähistab kevadet, kui õites on aiad ja heinamaad – tunnevad õietolmu suhtes allergilised inimesed end eriti halvasti. Nad hakkavad aevastama, mõnikord lihtsalt hoogudena, neid vaevab ninakinnisus ja -sügelus, vesine või limane eritist ninast, sageli ka konjunktiviit, mis muudab silmad tundlikuks, tekib pisaravool, valguskartus. Lisaks sellele või vaevata peavalu, suulae ja kõrvade sügelus, mõnikord nõrgeneb või kaob kõhnatunne. Väikesed lapsed hõõruvad ja kirtsutavad oma sügelevat nina.